Kiikumine on ammustest aegadest olnud paljude rahvaste põlisemaid lõbustusi. On kiigutud koos ja üksinda, nii noorena kui vanana. Eestlaste külakultuuri traditsioonides on see tegevus juba aastatuhandeid eksisteerinud. Kiigelkäimine oli noorte meelelahutustegevus, ajaviiteline tavand, mis püsis kalendritavandi kultuuris väga pikka aega muutumatul kujul.(Hiiemäe, M., 1998: 448) – kiigekultuur on eestlastele ürgselt omane. Üks tähtsamaid põhjuseid, miks kiikumine just meie – eestlaste – südameasjaks on, peitub selles, et väga suure tõenäosusega just kiikedel tutvusid meie vaar-vaar-vaar-vanemad – sealt oleme me kaudselt alguse saanud. Kiigeplatsid on olnud paigad, mis aegade algusest eestlasi ühendanud.

Kiiking on Eestis leiutatud ja edendatav spordiala, kus inimesel tuleb panna kiik järjest suureneva amplituudiga võnkuma. Eesmärgiks on teha võimalikult pikkade aistega ring ümber kiige võlli. Kiiking algab siis, kui jalad on kõrgemal kui pea – enne seda on tegemist tavakiikumisega. Kiiking on välja arenenud tavalisest kiikumisest ja tänu sellele on neil kahel nii sarnasusi kui erinevusi. Kui tavakiigel pole võimalik üle võlli kiikuda ja selle eesmärgiks on vaba aja meeldiv sisustamine, siis kiikingu puhul on sihiks just üle võlli kiikumine ning olulist rolli mängib võistlusmoment.

Kiikingukiigel kiigutakse üldjuhul püstises asendis ning kasutatakse kindlat kükitamistehnikat, mis erineb suuresti tavakiikumise võtetest. Turvalisuse tagamiseks kinnitatakse käed ja jalad spetsiaalsete rihmadega aiste ning kiigelaua külge.

Esimese kiikingu kiige kavandas ja lõi 1993. aastal Pärnust pärit Ado Kosk. Kiikingu kiige arendamist tänapäevasel kujul alustati 1996. aastal, mil püstitati Pärnusse Sõduri talu maadele esimene reguleeritavate aistega metallkiik. Ado pani aluse ka kiikingule kui sportlikule tegevusalale, kuna oli esimene inimene, kes kiikus üle võlli reguleeritavate aistega kiigel (1996. a).

Kui tavakiige ehitamiseks võib kasutada erinevaid materjale, näiteks puitu, nööri või metalli, siis kiikingukiige ehitamiseks sobib ainult metall või kaasaegsed komposiitmaterjalid. Tavakiigel on aistepikkus kindlalt fikseeritud ja seda ei saa muuta, seevastu kiikingukiige üheks oluliseks osaks ongi just aistepikkuse reguleeritavus. Hetkel kasutatakse kolme kiikingukiige mudelit, millest suurima maksimaalne aistepikkus ulatub 8 meetrini. Kui tavakiigel võib koos kiikuda mitu inimest (nt külakiigel), siis kiikingukiigel kiigub üldjuhul ainult üks inimene korraga. On levinud arvamus, et kiikingukiigel kiikumine ei ole turvaline. Võrreldes tavakiikumisega on kiiking palju turvalisem, kuna kiikuja kinnitatakse kiigele spetsiaalsete rihmadega. Tavakiigel kiigutakse aga kinnitamata ja tihti mitmekesi.