Kiiking on individuaalne spordiala, kus inimene võitleb oma lihaste jõul gravitatsiooni jõu vastu.
Analoogilised spordialad on veel kõrgus-, kaugus- ja teivashüpe. Eelpool loetletud alad on hetkelisele pingutusele orienteeritud, aga Kiikingu tsükkel kestab tunduvalt kauem ja võistleja peab oma saavutuse realiseerimiseks tegema korduvaid järjestikusi pingutusi. See eeldab peale hetkelise füüsilise jõu ka meeletut vastupidavust. Selgus, et selliseid spordialasid olümpiakavas ei ole. On olemas pikemad sprindid, keskmaa jooksud ja maraton aga sellist alal, kus inimesel tuleb 2-3 minuti jooksul täega pingutada ei ole. Kiikingu füüsiline pingutus kujutab 400 ja 1500 meetri jooksu vahepealset situatsiooni, kus inimesel tuleb nii jõud, koordinatsioon ja vastupidavus ühendada üheaegselt.
Veel võiks Kiikingut võrrelda liigutuste sarnasuse poolest näiteks sõudmisega. Vahe on ainult selles, et jooksudes ja sõudmises saab võistleja tulemuse kirja igal juhul, kui lõpetab distantsi. Kiikingus peab aga võistlejal pingutuse lõpuni jätkuma jõudu, et tulemus kirja saada. Nimelt, mida kõrgemale võistleja jõuab, seda raskemaks läheb ja raskemaks läheb võistlejal just viimaste võistluskatsete ajal(võistluskatseid on 5).

Kiiking on väga demokraatlik spordiala, sest tulemus on objektiivselt mõõdetav ning kohtunike subjektiive arvamus ei lähe arvesse(stiilipunkte ei jagata). Kui võistleja üle võlli ei lähe, siis ta tulemust kirja ei saa. Seega nii kaasvõistlejad kui ka publik saab võistluste tulemust hinnata reaalajas.